JÄRVAKANDI VIBUKLUBI "ILVES" 
   Uudised
   Klubi
   Ajalugu
   Kalenderplaan
   Tulemused / saavutused
   Reeglid
   Pildigalerii
   Lingid
   Kontaktandmed
   Tagasiside
   Vibukas
Treener Kim: lasta tuleb vähemalt 300 noolt päevas   (Nädaline)




Coach Kim ehk treener Kim reisib alati koos oma abikaasaga, kes on tema sõnul asendamatu partner. "Ta on olnud kogu see aeg minu kõrval ja ka temal on palju kogemusi. Ta on mu assistent – aitab laskureid filmida ja koolitust läbi viia. Kuid tihti annab ta ka väga head nõu. Kuigi ta ise laskureid ei õpeta, märkab ta nende juures olulisi asju, mida mina mõnikord tähele ei pane." Treener Kim on olnud Korea ja Taivani rahvuskoondise peatreener ning on vaieldamatult tunnustatuim treenerite koolitaja maailmas.

Milline on Eesti vibulaskjate tase?
Eesti laskuritel, keda näinud olen, on algtõed laskmisest väga head, aga neid on vaja veel treenida. Põhioskused on olemas, tipptaseme oskusi on veel vaja arendada. Selleks on vaja jõudu juurde. Sest kui pole piisavalt jõudu, siis ei suuda laskur uusi asju omandada. Samas ei tule jõud ainult jõusaalist, ka laskmine ise arendab lihaseid.

Treenite nii algajaid, tippsportlasi kui ka treenereid? Milline on erinevus?
Kõik maailma parimad laskurid on kunagi olnud algajad. Kui algõpetus ei ole hea, siis ei ole võimalik tippu jõuda. Põhi peab noortel olema väga tugev. Üldjoontes on õpetus sama nii algajal kui ka edasijõudnul, kuid algajale tuleb palju lihtsamini läheneda. Ka kõikidel kõrge tasemega laskuritel on omad nõrgad küljed. Kui treener hakkab laskuriga tegelema, peab ta kõigepealt korralikult analüüsima, millised on selle laskuri nõrgad ja millised tugevad küljed ning alles siis alustama laskuri õpetamisega. Laskuri õpetamine ja treeneri koolitamine on erinevad. Treenerile tuleb algul õpetada, kuidas ta saab laskuri tehnikat ja asendit analüüsida. Edasi tuleb õpetada erinevaid õpetamise meetodeid. Ühte asja on võimalik õpetada mitme meetodiga. Treener peab sellest aru saama ja valima just sellise meetodi, mis antud sportlasele sobib.

Mis vanuses tuleb vibulaskmisega alustada?
9-10aastaselt. Koreas hakatakse juba selles vanuses vibulaskmisoskusi intensiivselt arendama. Kui laskmisega alustatakse näiteks 15aastaselt, on nooremalt alustanud oma arengus selleks ajaks jõudnud juba palju kaugemale.

Kas maailmas on ületreenitud vibusportlasi?
Kui on vigastus, siis on kindlasti tegemist ületreeninguga. Kui vigastust ei ole, siis on võimalik koormust suurendada. Samas tuleb jälgida, et treenides ei jõutakski vigastuseni. Selleks, et vigastust ei tekiks, peavad lihased olema tugevad. Tuleb pidada üldfüüsilise treeningu päevikut. Näiteks kui iga päev jõuad teha 30 kätekõverdust, kuid see number langeb 27-le, võib olla tulemas vigastus. Sellepärast ongi vaja pidada päevikut ja jälgida muutusi – et vigastusi ennetada ning mitte jõuda ületreeninguni.

Kas Eesti laskurid treenivad piisavalt?
Ei tea kindlalt öelda. Praegu tundub, et oleks vaja rohkem. Arvan, et Eesti laskurid lasevad umbes 150 noolt päevas. Võiks lasta rohkem, samas ei tohi lasta nii, et ühel päeval lased palju nooli ja siis nädal aega ei lase üldse. Treeningutes on vaja järjepidevust. Kui tahad heale tasemele jõuda, tuleks lasta vähemalt 300 noolt päevas 5-6 päeval nädalas. Eesti laskuritel on vaja õige lasketehnika omandada ning seejärel harjutada, harjutada, harjutada. Koreas lõpevad treeningud tihti kell 9 või 10 õhtul.

Kuidas mõjutavad pealtvaatajad tulemusi?
Pealtvaatajad mõjutavad laskurit väga palju. Enne Pekingit kasutati Korea koondise olümpiaks ettevalmistamisel mitmeid erinevaid võtteid. Näiteks: korvpallimatši oli kogunenud jälgima 40 000 pealtvaatajat. 15 minutit enne mängu algust pidasid kaks vibulaskurit sel samal platsil võistluse. Pealtvaatajatelt sooviti, et pool nendest (20 000) oleksid ühe, teised teise laskuri poolt. Nii pidid laskurid väga suure tähelepanu all võistlema. Teise näitena paigutati treeningkeskusesse 7 meetri kõrgused tablood, millel kujutati Pekingi vibustaadioni pilti. Enne võistlust ehitati aga Pekingi vibustaadioni makett ja pandi see Souli olümpiaparki üles. Ikka selleks, et sportlane harjuks selle olukorraga, mis on olümpial finaalis. Laskur peab kõige välisega harjuma. Parem kui laskurid treeningul ei räägi, sest võistlustel nad ei räägi. Kui laskur treeningul jutustab kellegagi, siis see tähendab, et ta tunneb end liiga lõdvestunult ja rahulikult ning pole sellises olukorras nagu võistlustel.

Kuidas treenib Korea rahvuskoondis?
Korea Vibuliidul on raha ja ta toetab rahvuskoondist nii, et parimad laskurid saavad harjutada aasta ringi iga päev koos - 8 nais- ja 8 meeslaskurit viie treeneri juhendamisel. Et tiitlivõistlustele pääseb 3+3 laskurit, on tiimi sees pidev võistlus. Ja ka nende 8 parema hulka pääsemine pole üldsegi lihtne. Samamoodi harjutavad juunioride rahvuskoondislased (4+4). Olümpiakomitee toetab olümpiakoondist. Vibuliidu suursponsor on Hyundai Grupp. Vibuliidu president on Hyundai asepresident. Hyundai toetab Korea Vibuliitu 1,5 miljoni dollariga aastas, et rahvuskoondist suurvõistlusteks ette valmistada.

Eesti vibulaskjad pole osalenud kolmel viimasel OMil. Mida teha, et jõuda Londoni OMile?
Olümpiale pääsemise kvalifikatsioon on selline, et enamik pääsmeid jagatakse MM-võistluste tulemuste põhjal. Hiljem on võimalik üksikud kohad saada ka EM-võistlustelt. Väga paljud riigid keskenduvad MM-võistlusteks, et võtta kohad. Ka Eesti peaks keskenduma sellele. Kaks aastat enne seda peaks olema intensiivne treening. Praegu oleks õige hetk ka eestlastel oma ettevalmistuse taset tõsta.

Kas tuleksite enne Londoni OMi meid aitama, et Eesti oleks olümpiamängudel edukas?
Kui me räägime OMist, siis kõigepealt tuleb saada sinna pääse. Kui Eesti vibulaskjatel on pääse olemas, siis loomulikult hea meelega aitan.

Kui kohane on Valtu põhikooli keldrisaal treeningpaigaks?
Kui lapsi on treeningul palju, siis peaks saal olema laiem. Koreas on spetsiaalsed laskmismajad, kus saab akna lahti teha ja lasta pikki distantse (seest välja). Korea eeskujul on ka teistes riikides selliseid maju ehitatud (nt Rootsis). Ka Eestis on vaja korralikku vibuväljakut, et lasta pikki distantse aasta ringi. Enamikes riikides lastakse 70 m distantsi aasta ringi - see on eelis. Eestis on väga pikk talv ja väljas saab lasta vaid viis kuud. Laskmisnurk on lühematel ja pikematel distantsidel väga erinev ja kui sa lased 7 kuud ainult 18 meetri distantsi, siis on väga raske konkurentsis püsida. Kuid Valtu saal on laskmiseks üldjoontes hea - soe, valge ja hubane.

Tänan hea vastuvõtu eest!
Heino Laiapea
Nädaline 10.12.2009

 

Treener Kim Hyung Tak
FITA (Rahvusvaheline Vibulaskmisföderatsioon) treenerite komitee liige
Korea Vibuföderatsiooni juhatuse liige
Korea Treenerite Assotsiatsiooni president
Coach Kim Archery School – treener ja asutaja

Treener Kim on olnud Korea ja Taivani rahvuskoondise peatreener. Tema õpilased on võitnud hulgaliselt medaleid nii maailmameistrivõistlustelt kui ka olümpiamängudelt. Aastal 2005 asutas ta endanimelise vibukooli-treeningkeskuse. Viimastel aastatel on ta koolitanud treenereid kümnetel seminaridel kogu maailmas ning tema keskust on külastanud arvukalt eri riikide rahvuskoondiseid. Ka viimane olümpiavõitja Viktor Ruban külastas enne Pekingi olümpiat viimase lihvi saamiseks just tema vibukooli. Kim Hyung Tak on hetkel tunnustatuim treenerite koolitaja maailmas.


 


Copyright (c) 2001-2018 AC Ilves
Webmaster