JÄRVAKANDI VIBUKLUBI "ILVES" 
   Uudised
   Klubi
   Ajalugu
   Kalenderplaan
   Tulemused / saavutused
   Reeglid
   Pildigalerii
   Lingid
   Kontaktandmed
   Tagasiside
   Vibukas
Toomas Kivilo = vibusport = Järvakandi  (Nädaline)


 

Eesti meistrivõistlustel vibulaskmises noppis möödunud aastal medaleid teada-tuntud Järvakandi mees Toomas Kivilo. Veteranide klassis võitis ta kuldmedali, meeste grupis oli ta 1106 silmaga viiendal kohal ning lisaks võitis veel ka meeskondliku pronksmedali.

See on tänavu 64aastaseks saava mehe kohta suurepärane saavutus, kui silmas pidada seda, et nägemine pole Toomas Kivilol ammu enam selline, millega näeks märklehe sõõre.

“Lasen tunnetusega. Nii kaua on sinna suunda sihitud ja kätt seatud, et see on veres. Tunnetan, kus märklehe keskkoht on,” räägib Kivilo. Silmaarst on püüdnud meest aidata, kuid kahjuks tulutult. Kehv nägemine pole meest heidutanud ning ikka ja uuesti on ta vibu kätte võtnud.

Toomas Kivilo ütleb, et kuni keegi pole tema käest küsima tulnud, miks sa, vanamees, siin teistel jalus oled, ning kuni meeskond vajab meest, kes ka pimesi suudab märklehele pihta lasta, lööb ta ikka punti.

Talle meenub, kuidas paar-kolm aastat tagasi Türil Eesti meistrivõistlustel üks Viljandi noormees rääkis Toomase seljataga, et mis mõtet on sellel mehel siin võistelda. Kui aga pärast selgus, et “see mees” oli noorest sportlasest mõnegi punktiga ees, sai noor kelkija ehk asjast aru.

Toomas Kivilo sõnul ei treeni ta juba ammu ja pärast möödunud aastal läbielatud rasket operatsiooni pole vibu enam kätte võtnud.

“Varem noori treeningutel juhendades hakkasid teinekord küüned sügelema. Tõin oma tolmunud kasti kodust ja lasin ka. Kutsusin ja ärgitasin noori endaga võistlema. Ega neid palju olnudki, kes mulle kaela tegid,” muheleb ta.

9. novembril 1941 Narvas sündinud Toomas Kivilo oli kuuelapselise pere neljas laps. Lapsepõlv mööduski Narvas. Hiljem on pere elanud mitmes Eesti paigas.

“Olen lõpetanud Võru tööstustehnikumis metallide lõiketöötlemise tehnoloogia eriala ja selle ametiga teenin leiba ka praegu,” räägib Toomas Kivilo.

“Esimene töökoht oli Tartus autoremonditehases nr 3. Oli aasta 1960. Anti abitöölise koht, millega ma polnud rahul – milleks siis koolis olin käinud?! Kulutasingi linnakomitee uksi ja sain treiali õpilaseks,” meenutab Toomas Kivilo.

“Abikaasa ja pisitütar Eve elasid sel ajal Hellenurmes. Terve nädala olin Tartus tööl, kodus käisin nädalavahetustel.”

Tartust sai Toomas Kivilo ka vibuspordipisiku.

“Minu vahetusmeheks oli Taido Meumers, kes Eestis esimese mehena N Liidu tasandil tippu jõudis. Ta kutsus mind Tartus olles õhtuid sisustama. Käisingi temaga koos vibu laskmas ja nii see algas. Taido oli vahetu õpetaja ja tema juttu mitte kuulata polnud võimalik,” räägib Kivilo.

Võib-olla oleks elus läinud teisiti, kui õnnetus keskkooli lõpueksamil keemias poleks röövinud Toomas Kivilolt kuuks ajaks silmanägemist.

“Mul keelati igasugune lugemine ja õppimine ära. Doktor Schotter ravis mind aga nii hästi, et praegu näen isegi veel vibu lasta,” lausub Toomas Kivilo. Sellest ajast on aga nii palju aega möödas, et ta ei suuda meenutada, kas ja missugused plaanid tal keskkooli lõpetades eluks tehtud olid.

Pärast sõjaväge kolis Kivilo pere Järvakanti ja Toomas läks tööle Järvakandi Tehastesse. Tasapisi levitas ta vibuspordipisikut töökaaslaste seas.

“Ehitasime puitvillast ühe vägeva umbes nelja ruutmeetri suuruse mati. Keegi alguses eriti pihta ei saanud ja sellepärast oli vaja suurt matti, et mitte nooli lõhkuda. Kamba peale oli meil üks vibu, nooled olid puust ja need treisime ise. Vibuvarustust polnud tol ajal Eestis saada, see tuli lasta välismaalt tuua,” jutustab Toomas Kivilo.

Ta meenutab esimest võistlussõitu Pärnusse, kus nad käisid Ants Tohvertiga: “Läksime minu mootorrattaga, Tohvert istus taga. Vibu oli suur ja tol ajal neid veel koost lahti võtta ei saanud. Sättisime seda üht- ja teistpidi, et see liiklust ei takistaks. Kohapeal olime Eesti vibuspordi avalikkuse ees Antsuga parajad vaatamisväärsused oma vibu ja puust nooltega. Selgus, et teised lasid juba metallnooltega,” räägib Kivilo oma esimesest võistlusreisist.

Tänavu võib Toomas Kivilo tähistada vibuspordiga tegelemise 45. aastapäeva. Järvakandis on tema tegevusest innustust saanud paljud, kogu Toomase pere on selle haiguse küüsis. Poeg Raul Kivilo käes on 1302 silmaga harjutuses FITA Eesti rekord, tütre käes on Eesti kõigi aegade teine tulemus 1289 silmaga. Mõlemad on tegevsportlased. Esimesena lõpetas vibuga Toomase abikaasa.

“Kogu pere oli vibulaskmisega nii hõivatud, et keegi pidi lõpuks ikkagi hakkama perele süüa tegema ja kodu korras hoidma,” ütleb Toomas Kivilo.

Praegu on Toomasel Järvakandis 30 õpilase ümber, kelle treenimise on oma õlule võtnud poeg Raul. “Kui enne mina õpetasin ja teised aitasid, siis nüüd õpetab Raul ja mina käin aitamas,” ütleb Toomas.

Toomas Kivilo võib oma õpilaste üle ainult uhkust tunda. Kersti Veer ja Raul Kivilo on Eestis ainsad, kes lasknud üle 1300 silma, Siret Luik on nimetatud 2008. aasta Pekingi olümpiamängude kandidaadiks.

Toomas Kivilo käe all on õpetust ja juhendust saanud paljud vibuspordihuvilised, neist paarisajast on sirgunud arvestatavad sportlased.

“Treeneri ametis pole ma kunagi olnud, olen noorte juhendaja,” ütleb Toomas ise.

1968. aastal asus ta noori juhendama ja on seda tööd teinud oma vabast ajast, palgata, hoolimata oma tervisest. Seda tööd oskavad hinnata Toomas Kivilo õpilased, kes praegu tema juhendamisel suurde sporti jõuavad, ja ka need, kes on vibulaskmise lõpetanud.

 

Piret Väljaots

 


Copyright (c) 2001-2018 AC Ilves
Webmaster