Lahkuvast 2004. aastast
Häid ettevõtmisi on 2004. aasta
jooksul olnud selgelt rohkem, kui lörri läinud plaane. Enamus
tegutsejatest on tajunud turvalisust, kaaslaste õlatunnet, headust, vähem
on pettunuid.
Küsisin Järvakandi elanikult, mis on tema
arvates vibuklubi "Ilves"? Vastus oli selge: "See on see kahekordne maja
koolimaja juures, kus lastakse vibu." Ma tean, et nii lihtsalt mõtlevad
paljud. Tegelikkuses on asjad palju keerulisemad. Meie klubis on
tänuväärne vabatahtlike rühm väga erinevate annetega ning erineva taustaga
inimestest. Tegevust ja kaasamõtlemist pakutakse igas eas inimestele.
Ennast panustada on võimalik kõigil, kes vähegi soovib. Tööde ja tegemiste
lõppu ei ole näha.
Mulle meeldib mõelda kujundlikult.
Seetõttu mõtlen sageli klubist kui vankrist. Vankrit veavad vähesed.
Paljud istuvad lihtsalt vankri peal ja lasevad ennast vedada. Aga on ka
meie ühise tee ääres parastajaid, kes hüüavad: "Teie vanker liigub nii
vaevaliselt edasi!" Samas olen ma veendunud, et neid, kes ei saa, ei taha
või ei jaksa vankrit vedada on alati ning ka tee ääres parastajad ei saa
kunagi otsa. Aga ma tean, et vedajategi hulk, kuigi see kõigub, ei ole
kunagi nullis, sest Tema Vibulaskmine veab seda vankrit ikka ja alati.
Küsite kuhu? Kas see ongi täna nii tähtis? Oluline on liikuda edasi.
Ole hea, armas klubikaaslane, loe neid
mõtteid, mis siia kirjutatud sai, veelkord! Aga nüüd juba kõva häälega, et
sõnad ei jõuaks mitte ainult silmadest pähe, vaid ka suu ja kõrvade kaudu
südamesse!
Aastast 2004 on saamas ajalugu. Mis ootab
meid ees 2005. aastal? Kas ei olene see mitte igaühest meist ja muidugi
meist kõigist ühiselt?
Õnne ja jõudu Teile kõigile!
Toomas Kivilo
|