JÄRVAKANDI VIBUKLUBI "ILVES" 
   Uudised
   Klubi
   Ajalugu
   Kalenderplaan
   Tulemused / saavutused
   Reeglid
   Pildigalerii
   Lingid
   Kontaktandmed
   Tagasiside
   Vibukas
Otse kümnesse!  (Eesti Ekspress)


 
Järvakandi vibulaskurite dünastiale kuulub kamaluga Eesti meistritiitleid ja isegi kaks väärtuslikku olümpiakogemust.

Kohast, kus Raul Kivilo (34) seisab, on märklaua sõõrid 70 meetri kaugusel vaevu eristatavad. Ta tõmbab vibu pingule ja sihib. Sellisest kaugusest piisab vaid sentimeetrisest käevääratusest, et nool lendaks märklauast kahe meetri kauguselt mööda. Rauli lendu lastud nool lendab kerge kaarega pinisedes läbi õhu ja maandub märklaua keskele kollasesse sõõri. "Üheksa," nendib Rauli isa ja treener Toomas Kivilo (63) rahulolevalt. Raul ise oma noolt ei näe - ja ka pikksilma pole praegu vööl, et sihikut täpsemaks sättida, kui peaks vaja olema.

Aga pole vaja, sest vuhinal lendavad kollase sõõri sisse ka ülejäänud viis noolt. "Kui Raul mai lõpus niimoodi Euroopa meistrivõistlustel laseb, siis ma oleksin temaga väga rahul," ütleb Toomas Kivilo märklaua juurde kõndides. Tema elu üks ilusamaid hetki oli Atlanta olümpial, kui mikrofonist kõlas: Raul Kivilo, Estonia, ten points. "Tuli 9 ja 10, 9 ja 10... kuni tuli see õnnetu neli."

"Seda õnnetut nelja" nimetatakse Kivilote pere slängis "tuulest viidud nooleks" - legendaarse raamatu sünnipaigas, Georgia osariigis toimunud võistluse "auks".

Vibuperekond aitas Barcelonasse

Kivilote perekond on Eestis tõeline vibudünastia. Isa Toomase kutsus vibutrenni töökaaslane Tartu autoremonditehase tööpingi tagant - omaaegne tippvibulaskur Taido Meumers. Toomase eeskujul alustasid vibuspordiga tema õed ja abikaasa Elle. Siis leidis vibu tütar Eve. Esimesel korral sai valusasti vastu kätt, hiljem aga osutus hoolsaks õpilaseks. Nüüdki ei lepi ta naljalt kohaga alla meistritiitli ning neid on tema nimel rohkem kui kellelgi teisel.

Sama teed läks ka õest kümme aastat noorem pesamuna Raul. "Ma pole küll kunagi profisportlane olnud," ütleb kahel olümpial Eestit esindanud mees. "Aga olid ajad, kui ma tegin trenni nagu professionaal - viis-kuus tundi päevas."

Raul läks esimest korda vibutrenni kümneaastaselt koos klassikaaslastega. Aasta oli 1980. Esimestel Eesti meistrivõistlustel, kus ta lapsena osales, laskis vibu veel mitusada noort. Kuhu kõik need vibufännid kadusid?

"Enamik vajus ära vabariigi algusaastatel. Raha tuli teenima hakata," meenutab Raul. Tema ei vajunud, sest isa Toomas hakkas tema treeneriks ja mänedžeriks ning ajas pojale nii mõnelegi võistlusele sõiduraha välja. Raul võitis 18aastaselt Nõukogude Liidu ametiühingu meistrivõistlused nii noorte kui ka täiskasvanute klassis. Järgnevad aastad pühendas ta Liidu koondise ukse lahtimurdmisele ning kui Eesti 1991 taasiseseisvus, oli ta koondises ka otsapidi sees.

Kuid siis tuli teha ümbervangerdus ja Barcelona olümpiakoht oli vaja võita hoopis Eestile. "Normid ma täitsin, koha sain ja Barcelonasse pääsesin. Aga tulemus polnud see, milleks ma olin aastaid valmistunud," meenutab Raul. Kuigi Barcelonas esimesse otsa jõudnud sportlased olid kõik Rauli võistluskaaslased, keda ta veel paar kuud tagasi oli võitnud, lõpetas Raul ise alles kuskil viiendas kümnes.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

JÕULINE: Raul Kivilo tõmbab vibunööri silmanurgani imepärase kergusega kas või 144 korda järjest. Kuigi nööri tuleb tõmmata umbes 20kilose jõuga, ei tohi käsi sentimeetritki liikuda. (Tiit Blaat)

Vibulaskja täpsus, kangitõstja jõud

Vibusid on mitut liiki. Olümpial võisteldakse sportvibuga. See on vibu, millele on lisatud sihik ning stabilisaator, mis aitab vibu paremini tasakaalus hoida. Võistlusi peetakse ka plokkvibu klassis. Plokkvibul on optiline sihik ning mehhanismid, mis aitavad kergemini vinnastada ja annavad noolele poole suurema kiiruse. Sellega käiakse mõnes riigis ka jahil, Eestis see lubatud pole. Lisaks neile võistlusvibudele on veel olemas maastikuvibu ehk vaistuvibu, millel pole mingit sihikut, kuid profid lasevad isegi sellega väga täpselt.

Sportvibulaskuri varustusse kuuluvad vibu, nooled, käekaitsed, näpulapid ning veel mitmed väiksed vidinad. Noorele algajale võib varustuse muretseda 5000 krooniga, tipplaskjal kulub aga sellest kuni 10 korda rohkem.

Sportvibu võistlusel ehk FITA 1-l lastakse vibu staadionil neljadistantsilises harjutuses - meestel 90, 70, 50 ja 30, naistel 70, 60, 50 ja 30 meetri pealt. Kümne ringiga märklaud on pikematel distantsidel 120sentimeetrise läbimõõduga, lühemal distantsil on märklaua diameeter 80cm. Igalt distantsilt laseb laskur välja 36 noolt - seega kokku 144 noolt. Maksimumpunktid on sellisel võistlusel 1440, Eesti rekord on praegu meestel 1302 (Raul Kivilo), naistel 1314 silma (Kersti Veer). Peale neljadistantsilist eelringi saab 64 paremat laskurit mees mehe vastu süsteemis peetavasse finaalringi, kus iga võistleja laseb 70 meetri pealt 18 noolt. Kaotajad kukuvad välja, võitjad liiguvad edasi järgmisse ringi, kuni lõpuks selgub võitja.

Vibulaskuril peab olema täpne silm. Aga ka tugev füüsis ja vastupidavus on tähtsad, sest vibulaskurid seisavad päevas viis-kuus tundi järjest jalul ja pingutavad vibunööri võistluse jooksul julgelt rohkem kui sada korda järjest. Vibulaskmine nõuab rohkem jõudu, kui pealtnäha paistab. Pean täiesti jõust pingutama, et Rauli sportvibu nöör pingule - see tähendab silmanurgani - tõmmata, aga sellises poosis vibu raudselt paigal hoida ja sihtida on juba liig mis liig.

Toomas Kivilol on edukaks vibulaskmiseks oma retsept: "Tulge tulejoonele, tõmmake vibu üles, sihtige nool kümnesse, päästke... ja ärge segage vibul laskmast kümmet. Vasak käsi peab seisma täiesti kindlalt nagu post. Ütlen ausalt - vähesed inimesed suudavad seda. Aga need, kes suudavad, on ka tipus."

Atlantasse maalt ja hobusega

"Töö jäi tegemata," otsustas Raul ja hakkas veelgi tõsisemalt trenni tegema, et nelja aasta pärast Atlantasse pääseda. "Need olid need ajad, kus tulid head tulemused ja head kohad - turniirivõidud GP-etappidel," räägib ta. "MMi 35. koht andis mulle Atlanta olümpiapileti. Tegime kõvasti tööd, rabelesime, aga jäime üksiküritajateks. Toetust ei olnud."

Spordiametnikud vangutasid hiljem üllatunult päid - Raul oli ainus Eesti sportlane, kes läks olümpiale n.ö maalt ja hobusega - see tähendab valmistus selleks täielikult oma raha eest. Raul oli ka ainus eestlane, kes Atlantas end tõesti ületas ja Eesti rekordi tegi. Selle laskis ta välja eelringis ning kokkuvõttes oleks see tulemus andnud 11.-13. koha. Läks aga jälle teisiti, sest finaalringis tuli see kurikuulus "tuulest viidud nool" ja Raul jäi 42ks. "Kui seda poleks olnud, ma oleksin veel ühe Eesti rekordi teinud."

Pärast seda tagasilööki pani Raul vibu nurka. "Ütlesin, et mulle aitab! Tore on ju siin Järvakandis klubi ruumides vibu lasta, aga kui mul on võistlustel vastas elukutselised, kes on kogu aeg väljas harjutanud, siis neile vastu ei saa. Kui toetust ei ole, siis üksi suruda ei jõua." Atlantasse aitas Rauli veel kodukandi tehas Järvakandi Klaas, ilma milleta oleks tal minemata jäänud, ütlevad Kivilod.

"Mitte et keegi meie vastu oleks!" rõhutab Toomas Kivilo. "Aga vibuliidus pole oskajaid inimesi, kes suudaksid raha välja ajada. Tundub, et puudub usk taas tõusta Olümposele!"

Aga ometi oleks usku vaja - vähemalt seni, kuni Rauli olümpialootused pole veel täiesti luhtunud. Ta ise ütleb, et tal on veel kaks protsenti võimalust end Ateenasse sihtida - mai lõpus jagatakse EMi finalistide hulgas veel kolm olümpiapääset.

Ateena-lootus pole maha maetud

Praegu leiab ehitusmaterjalide müügiga tegelev vibulaskur Raul iga päev kaks-kolm tundi aega, et treenida. EMi norm on täidetud, seega peaks vibuliit tema sõidu eest tasuma, aga Rauli pole veel nimekirjas. Ta otsib töö ja trenni kõrvalt veel abistajaid, kes aitaksid sõidu kinni maksta. Heade sponsorite hulgas on näiteks OÜ Kemet RV, Cooper rehvid ja iselik kohalik Tulihein, aga sõiduks vajalikust summast jääb ikka puudu. "Nii ei saa ju treenimisele pühenduda," ohkab Raul. "Kui praegu paneks keegi rahapaki lauale ja ütleks, et Pekingis tuleb medal võtta - oi, ma hakkaks tööle!"

Ta pole olümpialootusi täielikult maha matnud. "EMile ma lähen raudselt ja olümpiapiletit ma püüan kuni lõpuni. Midagi on endale veel tõestada."

Tema isal on oma eesmärgid: saada kõik nooled kümnesse ja olla 50 aastat tegevsportlane. "Kuus aastat on veel vastu pidada, ma pole lootust kaotanud!" Veel mullu noppis Toomas Kivilo Baltimaade meistri tiitli. "Suutsin otsustaval hetkel leida noorepõlve mälestusi ja reserve. Võitsin kaotatud matši."

Oma paksude prillide tagant ei näe Toomas Kivilo enam ammu märklaua sõõre. "Ma tunnistan, et lasen umbes. Aga ma tean täpselt, kus see kümme on. Ma seljanahaga tunnetan."

Toomas Kivilo käe all Järvakandi vibuklubis Ilves harjutab veel 30 noort, kes alustasid kolm aastat tagasi. Tänavu noppisid Ilvese lapsed sisemeistrivõistlustel 24 medalist täpselt pooled. Treener Kivilo ütleb, et nende hulgas on nii mõnigi laskur, kes võiks Pekingi olümpial vibu vinna tõmmata. "Ma vahel mõtlen, et me tõmbasime endale ise õnnetuse kaela, sest meie rahakott ei võimalda neid andekaid noori kuhugi edasi viia. Aga oleks alles üllatus kõigile, kui siit metsa vahelt kasvaks olümpiakoondis välja!"

 

Aet Süvari


Copyright (c) 2001-2018 AC Ilves
Webmaster